Part Two: Chateau

"See on ju lausa kohutav mis sa rääkisid!" kõlas kõrge hüüe. hüüe mis suudaks purustada klaasi kui tahaks.
Margaret ainult mühatas ja jõi teed edasi näpp filigraanselt püsti. "Hulkur, muud midagi. sellistega ei saagi misket paremat teha. Nagu nii oli ära teeninud selle, et ta sealt uksest välja lendas."
"Margaret! Kuidas sa saad nii julm olla? Äkki ta sai surma?" undas Marie uuesti ja ta shokeeritud käed langesid jõuetult sülle.
"Ah ära ole naeruväärne Marie. Ma ei usu, et temaga midagi juhtus. Absoluutselt. Ära tüüta nüüd külalist sellega." Margaret pöördus neiu poole. Ta kortsulised silmad olid hallid ja läbitungivad. Karmid silmad, nagu vana õpetaja keda sa vihkasid kooli ajast. "Kas su tuba rahuldab sind? On kõik hea? Öösel külm ei olnud?"
"Jaa.. kõik oli super" neiu naeratas soojalt.
Margareti näos paistis korraks naeratus aga see kadus kohe nagu musta auku. "Selge.. ma siis lähen tukastan natuke, enne õhtusööki." Ta ajas ennast oma kepi najale püsti ja lonkas terassi uksest sisse.
Marie paksud ja töntsid käekesed olid ikka veel shokeeritud. Värisedes haarasid need teetassi väikesest sangast ja tõstsid selle huulile.
"Rahune Marie, ma arvan, et temaga on kõik korras" kostis neiu.
"Arvad?" tõstis Marie oma pea.
"Jah" vastas neiu ja silmitses chateu kurjakuulutavaid deemonite kujusid mis katuse serval rohekalt helendasid.
"Samas on see nii romantiline. Hulkur olla ma mõtlen. Ja sellised seiklused. Võibolla ta on selline, detektiiv kes hulgub mööda maad ringi ja ... ja ajab kurjategijaid taga. Tee peal võrgutades naisi ja olles sharmantne."
Neiu muigas teades Marie maaniat armastus ja seiklus kirjanduse järele. Ta neelas neid kümnete kaupa. Ohates igakord kui raamatu läbi sai. surudes raamatu vastu oma suurt rinda. Neiu teadis, et mõni riivatum ja pornograafilisem raamat on ka kaks korda Mariel läbi loetud. järjest.
Aednik kõndis põõsaste vahel ja hindas neid oma vilava pilguga. Aednik Hector oli jõuline mees, kelle riided alati liibusid ta musklite vastu. Marie pilk saatis teda alati, keel niisutades huuli ja võimas büst natuke kiiremini hingama hakkas. kontrastis kehaga tuli, pooleldi kiilas pea mida ääristas valge juukse krae, mis oli alati korralikult kammitud. Hämardus.

Õhtusöök. suures kõledas saalis kus oli 20 meetrit pikk pruun massiivne mahagon laud. kaminas praksus tuli ja teenija serveeris veini.
Margareth kivistunud ilmel mälus jänese liha mädarõika kastmes. aeglaselt. nagu viiks läbi eriti keerulist operatsiooni, millest oleneb kellegi elu. Marie nägu oli roosakas joodud veinist. ta silmad läikisid ja keel oli pehme. Margareth saatis ta poole väikese kurja pilgu. rohkem ta endale ei lubanud, jätkates mälumist.
"...ja vot niimoodi see juhtuski. külamehed leidsid oma lambad veristena põldudelt. minu arust on see eriti jube... Räägitakse, et hundid. Ma ei lugenud spatseerimaski käia enam." veeretas Marie juttu, vehkides kahvliga, pritsides laualinale pruuni kastet.
Margareth kõhatas, pühkis suud ja tõusis. "Head ööd!" kõlas jäik hääl ja astus uksest välja.
Marie hüüdis liiga kõva häälega järele omapoolse "ilusa une"
"Ta on alati nii jäik. Ta peaks lõdvesstuma" pudistas Marie.
"Sa oled purjus" muigas neiu ja tõusis. "Tule ma viin su üles"
Ta võttis Marie käe alt kinni ja talutas trepist üles.

Marie istus voodil ja vaatas kuidas neiu end lahi riietas. jälgis ta rõskusest kananahas ihu, ilusaid rindu ja kauneid jalgu. Marie ohkas "Ma olen vist eluaeg sind kadestanud"
Neiu peatus juuste kammimisel vaatas peeglist ennast viivuks "Ära parem ole..."
"Sa oled ilus"
"Marie... ilu ei maksa midagi"
"Maksab küll kui tahad korralikult keppi saada"
"Marie!" hüüdis neiu ja nähes kuidas Marie lagistas naerda oma riivatu nalja üle hakkas ka naerma.
"Mine parem magama, sa oled purjus" naeris ta.
"Ega ometi..." hüüdis Marie ja hakkas veel rohkem naerma, komberdades ukse poole.
Neiu pani pika öösärgi selga ja keeras tule surnuks. Seisis lahtise akna juures ja nuhutas öö õhku. tähed särasid taevas... öö tõi igaviku jällekord.